Kui mõni üksik päev või pool välja arvata, julgeme oma marsruuti teistele matkajatele küll soojalt soovitada. On olnud närvikõdi kitsastel piireteta mägiteedel, tihedaid serpentiine, ähvardavate kaljuseintega kanjoneid, pilvedes mäetippe, maalilisi külakesi ja avaraid orge ning lugematul arvul kurve. Iga päev on maastik nii erinev, et vahel alustame mingit juttu “mäletad, kuidas seal...”  ja siis saame aru, et see oli eile või isegi alles sellel hommikupoolikul – uued muljed kirjutavad nii ruttu eelmised üle.

Tähelepanu ja fookust kulub sellistel teedel palju, nii et kuigi oleme sadulas enamasti 6–7 tundi, on meie päevane kilometraaž 200 km kandis. Pigem vähem kui rohkem, vaadete imetlemine võtab ka aega.

Tehniliselt on kõik enam-vähem. Oleme juba korra vahetanud mõlemal tsiklil õli: Andruse mootorratta õlivälp sai täis ja kuigi minu ratta välp on pikem, pani ta siis juba mõlemale uue õli sisse, et mitte minu omaga paari tuhande kilomeetri pärast eraldi tegeleda. Ühed filtrid ostsime Aafrikasse kaasa ka, õli loodame lihtsamini leida.

Kui lähedastega ja omavahel rääkimine välja arvata, pole me eesti keelt pärast Berliinist lahkumist enam kuulnud ega ühtegi kaasmaalast kohanud, kuni nüüd Hispaanias elav sõbranna Merit otsustas perega meile Aafrikasse viivale praamile järele lehvitama tulla. Oleme vist ikka veel kodule nii lähedal, et ka niisama ei tulda väga uudistama ega juttu tegema. Vahel mõni põhjamaalane ligineb lausega, et ta on ka vana tsiklimees või et olete kodust päris kaugel, aga veel jätame mulje, et me niisama tiirutame siin Euroopas ringi.

Kuna on teada, et Euroopas ei ole üldiselt metsik telkimine lubatud (v.a Skandinaavias), siis kuigi alati on võimalusi, ei ole me seiklusi praegu ise väga otsinud. Oleme umbes pooltel öödel maganud telgis kusagil kämpingus ja teisel poolel võtnud toa – kas siis sellepärast, et sajab, oleme suuremas linnas, meie päevatee lõpus ei ole kämpingut või on see kinni pandud. Hooaeg on üldiselt läbi ja kämpingud üsna tühjad ja neis kohtab peamiselt saksa pensionäre – kõik hoiavad distantsi ja on vaiksed ning viisakad. Madalhooaja kämpingute hinnad on ka üsna sõbralikud: oleme kahe inimese, kahe mootorratta ja ühe telgi eest maksnud 10–38 eurot (see viimane Prantsusmaal otse Vahemere rannikul asuvas 5-tärni kämpingus, sest teised olid nädalavahetuseks täis!)

Kui muidu ei olnud eluolu mõttes suurt vahet, kas olime Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, Prantsusmaal või Hispaanias, siis Portugal ometi eristus. Võib-olla oli asi selles, et esimesed portugallased, keda veel Hispaanias kohtasime, olid lärmakad ülbed jõmmid (neid on muidugi igast rahvusest) või et esimeses kämpingus, kuhu Portugalis jäime, olid tualetis sildid, et ära urineeri põrandale ja tõmba pärast tualeti kasutamist ka vett peale ning ära pane oma prügi tualetipotti, või et portugallane üldiselt ei naerata nii kergesti ega loo silmsidet, või et just seal kuulsime keskmisest rohkem vene keelt, aga kohanesime ja tundsime end lõpuks väga hästi.

Eestis on elu vist nii kallis ja me oleme sellega nii harjunud, et üldiselt meid ükski hind pole oimetuks löönud. Bensiini hind on ikka 2 € kandis liiter (Hispaanias nt 1,8 ja Portugalis 2,2) ja meie toidukorvi maksumus ka umbes sama nagu kodus.

Nüüd aga magame öö ära ja siis lähme praami peale, mis meid Tarifast lõpuks üle Gibraltari väina Aafrika mandrile viib. 

Nagu ikka, pilte saab edasi kerida ja muljeid juurde lugeda.