On aeg!
Selle postituse eesmärk on endale meelde tuletada, miks ja kuhu see ümbermaailmareis õieti pooleli jäi, kuidas see blogimine käiski ja mis nüüd edasi saab.
Alguse sai matk 2017. aasta juulis ja toona rändasime koos Janiga läbi Lähis-Ida ja Aasia esialgu Austraaliasse, sealt väikese vahepeatusega Uus-Meremaal edasi Lõuna-Ameerikasse, kus plaan oli sõita lõunast läbi Kesk-Ameerika Põhja-Jäämere rannikule, sealt Kanada idarannikule, kust oleks saanud koos tsikliga Aafrikasse lennata, seal ring mandrile peale teha ja siis koju tagasi tulla. Kogu reis oleks pidanud võtma kolm aastat, aga kolmanda aasta täitudes olime alles USAsse jõudnud.
Asi jäi pooleli 2020. aasta augustis USAs, kui koroona piirid kinni pani ja koju tulema sundis. Jan sõitis koju poolteist kuud enne mind, mina ootasin veel kuni USA viisa lõppemiseni piiride avanemist ja tiirutasin üksi ringi, aga pidin samuti koju tulema, sest piire ei tehtudki lahti. Poolteist aastat hiljem 2022. aasta kevadeks olid piirid uuesti lahti, tsikkel Ameerikas ootamas ning maist kuni septembrini sain Põhja-Ameerika matka lõpetada – käia Põhja-Jäämere ääres, sõita läbi kogu Kanada ja USA idarannikule ning lennata koos tsikliga... siiski koju. Aeg ei olnud küps selleks, et minna seiklema Aafrika mandrile: vaim oli väsinud, raha oli otsas ja koroonajärgne maailm hell ja ebakindel.
Nüüd olen end neli aastat kogunud, ja nagu ka esimest korda teed alustades oli kõige raskem otsustada, et aeg on küps. Enda argielust lahtirebimise teeb eriti keeruliseks, et see on niigi tore ja rahuldustpakkuv – ma olen saanud vahepeal kahe imearmsa tüdrukutirtsu vanaemaks, ma armastan oma tööd ja mul on uus äge hobi – minust on ilma igasuguse eelneva tantsukogemuseta saanud kirglik rahvatantsija Leigarites ja olen saanud meeliülendava kogemuse tantsida Kalevi staadionil koos tuhandete teistega, kes sama asja armastavad. Seda viimast hobi jagame Andrusega, kes muidugi sõidab ka mootorrattaga ja kellega on meil viimastel aastatel muugi elu üsna ühine, sealhulgas eesootav Aafrika-seiklus, nii et midagi toredat tuleb ikka kodust kaasa ka.
Olen palju kordi mõelnud, et no mis mul viga, elu pakub juba isegi nii palju ja Aafrika võib vabalt avastamata jääda, sest ümber maailma on ju tegelikult sõidetud, aga sama palju kordi olen jõudnud järeldusele, et see poolelijäänud asi kripeldab kuklas ja ma ei saa enne rahu, kui olen ka Aafrikas rännata saanud. Niisiis võtsime end kes töölt lahti, kes pikemale puhkusele ja asusime septembri algul Aafrika poole teele.
Nagu ikka – suure plaani oleme näpuga kaardil vedanud, et sõidame Aafrika läänerannikut pidi lõunasse Kaplinna ja siis idarannikut pidi üles nii kaugele kui saab, siis kuidagimoodi Araabia poolsaarele ja sealt läbi Iraagi ja Türgi koju, aga täpsem plaan tekib teel olles. Koju tagasi tahaks jõuda aasta pärast.
Meil oleks hea meel, kui meiega kaasas olete ja pöialt hoiate!
Andruse ratas on 1991. aasta Honda Transalp.
Augusti lõpus korraldasid armsad sõbrad ja kolleegid meile mitmeid liigutavaid teelesaatmispidusid.
Nii et lõpuks polnud pääsu – oli aeg teele asuda. Nende sookurgedega kohtume ehk teel Aafrikasse.
Motosügiselt asusime läbi Läti-Leedu-Poola teele Berliini poole, kuhu pidime jõudma kolme päevaga, sest ees ootas kolm tihedat ja inspireerivat päeva Liveni inimestega, et tutvuda erinevate kinnisvaraarenduste (sh meie enda esimese majaga Berliinis), linna ja muidugi toiduskenega. Vapramad ka ööeluga, minul jäi see vahele. Õigeks ajaks kohalejõudmiseks pidime päevas sõitma pisut üle 500 km. Proovisime ka väiksemaid teid, aga saime ruttu aru, et selleks peaksime vajaliku vahemaa läbimiseks sõitma u 20 tundi päevas ja no seda ei jaksa ükski pärisinimene.
Nii püsisime kiirteedel: 100 km sõitu, tankimine, järgmised 100 km, kohvi- või söögipaus, järgmised 100 km, tankimine jne. Kõik see oli nii roiutav, et vaatamata suurtel kiirustel ja hulgakaupa liikuvate rekade vahel sõitmisele, milles ma end sugugi mugavalt ei tunne, tahtis silm vägisi kinni vajuda, nii et vahepeal pidingi pisut tukkuma, et saaks edasi minna. Kolmandal päeval hakkasin aru saama, et kiirteedel on justkui mingi oma vaib ja subkultuur ning üksteist kuidagi hoitakse, aga võib-olla mõtlesin selle lihtsalt välja. Ja siis jõudsimegi kohale, nii et ei saanud asja üle kauem arutleda.
Meie jõudsime Berliini teisipäeva õhtul, kolleegid lendasid kohale järgmisel päeval. Kuigi me polnud vaid kolm nädalat näinud, tundsin neist juba puudust.
Meie äge Liveni tiim peaaegu täies koosseisus.
Kuni mina Berliini kinnisvaraprojektidega tutvusin, käis Andrus linna vaatamas ja saatis mulle AI abiga tehtud postkaarte.
Aga nüüd on kolleegid lennuki peale saadetud ja meil algab pärismatk, kus enam ei ole vaja kella pealt kuhugi jõuda. Ootame küll Aafrikaga kohtumist, aga päris otse me sinna ka ei lähe.
