Kui Maliverid olid pühapäeval otsa kodu poole pööranud, toibusime pisut ootamatust kahekesijäämisest, pühkisime siis silmad kuivaks (hea küll, mina ainult), pakkisime kola kokku ja sõitsime mööda Musta mere rannikut edasi Bulgaariasse, sest ees pidi olema paar ootamise päeva ja me arvasime Rumeenia kuurordi valuutavahetuse siltide järgi, kus vahetati igasuguseid valuutasid, aga Bulgaaria oma mitte, et järelikult bulgaarlased siin puhkamas ei käi, sest neil endal on elu odavam. Nii oligi.

Juba talvel, kui ühel pikal ja pimedal õhtul Mari, rummi ja teega Euroopa kaardil igatsevalt näpuga järge vedasime, otsustas Mari, et tuleb mind (siis ma veel pidin üksi minema) saatma. Ma ei teadnud veel, mis kuupäeval täpselt minek on ja kuhupoole, aga meest sõnast, Marit sarvest.